See aasta algas mul Saksamaal, võrreldes sellega, et ma pole 9 aastat praktiliselt Eestist ära käinud, siis see on eriline asi. Ok, ma olen selle 9 aasta jooksul mõned korrad Soomes ja Lätis käinud, aga need on nagu Saaremaa või Hiiumaa, lähed laeva või autoga. Lennanud ma ei olnud. Nüüd, kus ma tagasi olen, siis julgen väita, et reisimine on nagu jalgrattasõit, see tuleb meelde, kui sellega tegeleda. Tagasitulemine oli smooth ride, kuigi lend hilines ja üleüldse oli kitsas ja ma tahtsin juba koju. Vahepealse ajaga oli muutunud Tallinna Lennujaam, turvakontroll oli põnev, mina osutusin juhuslikuks isikuks, kellele oli vaja teha lõhkeaine kontrolli. Seda ka, et lennujaamad ja ootamine ei ole muutunud toredamaks.
Tagasi kodus on väga tore olla. Lumi, pakane and all.
No ja siis ma sain seal Saksamaal kingituseks raamatu. Kuigi enamus inimesi vist eelistab midagi muud kingituseks saada, siis minu jaoks kingitud raamat on tore asi. See raamat on Mark Mansoni “The Subtle Art of Not Giving a Fuck: a Counterintuitive Approach to Living a Good Life“. Lennujaamas oli aega ning ma loen kiiresti. Mõned mõtted tema raamatust, ma juba teadsin neid, aga kordan üle:
- Do something. Isegi siis kui plaan valmis ei ole. Tegevuse käigus selgub uus samm.
- Average is good thing. Saa üle pidevast parendamise vajadusest, average on hea.
- Sometimes life sucks. Mõnikord life sucks ja see on normaalne. õnnetu olemine vahel ja üleüldse negatiivsed emotsioonid on ok ja neid tunda on samuti täiesti ok.
- Commit to something. ma proovin sel aastal seda teha, keskenduda ühele asjale igas valdkonnas, mis mulle olulised on. Päris huvitav, mis sellest eksperimendist välja tuleb. Aasta lõpus paistab.
- …
Loe juurde, siin on Mark Mansoni parimad palad: