Täna on töölt vaba päev, ma olen kassiga kodus ja on minu aeg. Ma loen. Ma loen uuesti üle Jerold J. Kreismani, MD  ja Hal Strausi raamatut “I Hate You— Don’t Leave Me“, mis räägib  piiripealsest isiksusehäirest avameelselt ja lihtsalt. Täna mängib mulle 3 Doors Down.

Ma mõtlen. Ma mõtlen, et küll on hea, et ma olen suureks kasvanud. Ja saan ise otsustada, mis minuga juhtub ja millist elu ma elan. Lugemine annab vabaduse, vabaduse uurida teisi maailmu ja minna kellegi teise pähe tema mõtteid lugema. Oma lapsepõlve ma tagasi ei tahaks. Kuid mul on hea meel, et mul on olemas võimalus mõtestada olnut ning luua endast uus lugu. Elu muutub ise vastavalt sellele, milliseid mõtteid ma mõtlen. Iga päev on uus võimalus.

Kaks aastat tagasi, kui võtsin teraapiaseansi oma õppejõult, siis selle kohtumise lõpus soovitas ta mul lugeda raamatut “I hate you – Don’t Leave Me”. Ma lugesin. Kohati oli ahhaa-hetki, siis vahepeal ajas nutma ja siis kohati oli selline hetk, kus pidin pausi pidama. Liiga palju oli tuttavat, mida olin lapsena näinud, seda siis normaalseks pidanud, sest lapse maailm on väike, kõik mida ta igapäevaselt näeb, see ongi tema normaalne. Kuid olin selle hiljem unustanud. Elu läks edasi ja umbes neli aastat tagasi tuletati uuesti meelde. Katalüsaator tuli ja läks, jättes varemed.  Mina olin mõnda aega emotsionaalses koomas ja siis mobiliseerisin end.

Nüüd ma lihtsalt märkan – näiteks seda, kui kellelgi on kätel lõikumisest jäänud armid. Mõnel on need peenikesed kriipsud, mõnel laiad ja liiglihaga. Mu emal olid mõned üksikud, kuid seal teraapiaseansil tuli mulle meelde üks konkreetne kord, mil mu ema need endale lõikas. Ta ütles, et nii tunneb vähem valu. Ma olin oma ema usaldusalune. Olin siis 9-aastane. Tema on nüüd juba 18 aastat mulla all. Ja mina olen 39-aastane. Me kõik pärineme oma lapsepõlvest ja neid ammuseid lõikamise asju ma lahendasin kaks aastat tagasi ning see raamat avas mu silmad. Ma näen ka neid arme, mida kehal näha ei ole.

Mu süda kasvas seda lugedes suuremaks, mõistus samuti. Ma sain järsku aru nii paljudest asjadest, ka neist, mis enne olid täielik müsteerium..

Aga see raamat.. See raamat räägib piiripealsest isiksusehäirest. Selle spektri inimestele on iseloomulik näiteks oma emotsioonidega mitte toime tulemine, must-valge maailmapilt, tohutu hülgamishirm, ekstreemsed ja ebastabiilsed lähisuhted, ühel hetkel armastab ja järgmisel vihkab, enese vihkamine, enese kahjustamine (vigastamine, ohtu seadmine, ka näljutamine läheb siia alla),  impulsiivsus, riskantne käitumine, kontrollimatu viha, tujukus, narkootikumide tarbimine, kaitsmata seks, oma edu saboteerimine heast töökohast loobumise näol või hea suhte lõpetamine, enesetapuga ähvardamine ja ka katsed seda teha, sarkasm.

Enamasti ei ole see häire diagnoositud ja on suur tõenäosus, et kas su kaaslane, mõni sugulane, su hea sõber või kolleeg omab natuke seda häiret. Ja võibolla on sinus endas ka seda.

Mind huvitab alati iga asja suhtes, et miks see nii on ja kust see tuleb. Mind huvitab rohujuuretasand, otsin algallikat. Selle isiksusehäire juured on lapsepõlves. Allpool on lõik raamatust kuidas lapsepõlves kogetud trauma võib täiskasvanu elu mõjutada.

The Trauma of Child Abuse

Severe physical and/or sexual abuse is a common trauma in the history of the borderline personality. When a child is abused, he invariably blames himself because (consciously or subconsciously) that is the best of the available alternatives. If he blames the adult, he will be terrified by his dependency on incompetents who are unable to take care of him. If he blames no one, pain becomes random and unpredictable and therefore even more frightening because he has no hope of controlling it. Blaming himself makes the abuse easier to understand and therefore possible to control—he can feel that he somehow causes the abuse and therefore will be able to fi nd a way to end it, or he will give up and accept that he is “bad.”

In these situations, the borderline learns early in life that he is bad, that he causes bad things to happen. He begins to expect punishment and may only feel secure when being punished. Later, self-mutilation may sometimes be the borderline’s way of perpetuating this familiar, secure feeling of being chastised. He may see abuse as a kind of love and repeat the abuse with his own children. As an adult, he remains locked in the child’s confusing world, in which love and hate comingle, only good and bad exist with no in-between, and only inconsistency is consistent.
Abuse can take subtler forms than physical violence or deviant sexuality.

Emotional abuse—expressed as verbal harassment, sarcasm, humiliation, or frigid silence—can be equally devastating.

Stephanie could never please her father. When she was young, he called her “Chubby” and laughed at her clumsy tomboy attempts to please him by playing sports. She was “stupid” when her grades were less than perfect and when she broke dishes while trying to clear the kitchen. He ridiculed her strapless gown on prom night and, on graduation day, insisted that she would amount to nothing.

As an adult, Stephanie was always unsure of herself, never trusting flattering comments and hopelessly trying to please people who were impossible to please. After a long string of destructive relationships, Stephanie finally met Ted, who seemed caring and supportive. At every turn, however, Stephanie tried to sabotage the relationship by constantly testing his loyalty and questioning his commitment, convinced that no one whom she valued could value her.

Ted needed to understand Stephanie’s background and recognize that trust could not realistically be established except over long periods of time. Not everyone is willing to wait. Ted was.

 

Allikas: raamat “I hate you – Don’t Leave Me”, lk 135-136