“We cannot solve our problems with the same thinking we used
when we created them.”
– Albert Einstein
Olen palju mõelnud sellele, et miks inimesed loovad oma identiteedi sellele, mis tööd nad teevad. Ma tean üht noort naist, kes põhimõtteliselt tahtis olla juhtkonna lemmik ja ise direktor ning selle saavutamiseks ta ei valinud vahendeid. Kõrvalt vaadata oli seda veidi valus, sest esiteks valis ta teiste mustamise ja teiseks valis vale juhi, kellele oma panused teha ning pidi kokkuvõttes sellest ettevõttest lahkuma… Valus oli vaadata sellepärast, et sa näed ja ei tohi sekkuda, sest igaühel on õigus oma õppetundidele. Valus oli ka sellepärast, et sellised inimesed hindavad teisi samuti selle järgi, mis ametit keegi peab. Elu on näidanud, et kindel on ainult see, et mitte miski ei jää samaks. Kõik muutub. Kogu aeg. Muutuvad ametid ja elu õpetab. Ka teda.
Aga tulles tagasi tänase teema juurde – mis siis, kui see töö kaob? Selleks võib olla mitmeid põhjuseid, näiteks tööandja otsustab, et sinu teeneid ei vaja rohkem või otsustad sa ise, et lased oma bossi lahti ja muudad oma tööandjat või on mõni muu põhjus. Alati ei ole see kõik nii dramaatiline, et toimub koondamine ja sellega kaasneb šokk, et mis saab edasi. Võib olla ka nii, et sa viskled juba viimased paar aastat ja pole rahul. Sa ei oska panna sõrme millelegi konkreetsele, kuid rahulolematus kasvab. Muutuse vajadus hiilib vaikselt ja väga kindlalt ligi. Sa muutud. Ühel hetkel tekib kriis, mis oma olemuselt on uus võimalus ja sa tead, et vanast tuleb lahti lasta ning lasedki. Ühel hetkel oled valmis otsustama. Ja siis sa otsustad.
Kuid siis saad aru, et uus ei ole veel kohal. Tekib mure, mõnel hetkel isegi kergelt paaniline hüüe, et ma otsustasin ja hüppasin and now what? Abi on alati olemas. Alati. Su keha tegelikult teab ammu ette, et mis on ees.
Kolm aastat tagasi ei paistnud kusagilt, et ma terapeudi või psühholoogi juurde lähen. Ma olin kindel, et mina seda ei vaja. Et seda teevad nõrgad inimesed, kuid mina olen tugev. Huvitav mõte. Olen seda lugu mõnel korral ka varem rääkinud, et mis mind pani nii otsustama. Keha tavaliselt teab, sest rakutasandil on kõik tallel ja kui ma enda sees endalt küsisin, et miks ma nii arvan, siis meenus üks kogemus ajast, mil olin 23. Mu ema surmast oli selleks ajaks möödunud kaks aastat ja töökohas, kus ma tol hetkel töötasin, tegi üks juhtidest enesetapu. Eks see šokeeris kõiki ja kuna see oli suur ettevõte ning nad suhtusid oma töötajatesse väga hästi, siis tehti kõikidele peakontoris leinakoolitus. Kõik oli kuni leinakoolituse alguseni tore, kuni peale esimest poolt tundi mina nuttes välja jooksin ja enam tagasi ei läinud. Nüüd ma tean, et ma polnud ema surma endas integreerinud ja koolituse teema triggerdas mitmeid punkte. Koolitus toimus edasi, kuid minule anti korraldus minna ettevõtte kulul psühholoogi juurde. Ma olin tegelikult põnevil, sest täiuslikus maailmas soovisin ma peale põhikooli lõppu minna psühholoogiat õppima, kuid see tundus nii kättesaamatu unistus. Tol ajal oli psühholoogi haridus võimalik teise kõrgharidusena. Ma tollel hetkel ei unistanud isegi esimesest kõrgharidusest. Ka see oli võimatu unistus, sest mul oli vaja tööle minna.
Aga saabus esimene kohtumine psühholoogiga.
Esimene kohtumine on tavaliselt tutvumine ja teineteise tunnetamine. See on ka täna nii. Sest inimene, kellele end avada ja kellega rääkida, peab sulle sobima. Mõlemad peavad teineteisele sobima. Mulle on antud anne tunnetada ja näha rohkem, kui teised inimesed. Ma näen, kui mu jutt läheb mööda ja ma tunnen teise inimese mõtete energiat. Ma ei oska seda seletada, et kuidas see töötab või miks see nii on. Tänaseks olen õppinud seda omadust endas armastama, kuid tõsi on ka see, et ma olen ennast üritanud muuta. Seda ma ei soovita. Aga tulles tagasi selle loo juurde, mida ma täna siin räägin … Mina ei saanud seda psühholoogi ise valida, mulle anti ette konkreetne inimene, leinakoolitaja soovitusel. Ja ma ei olnud ka varem psühholoogi juures käinud, seega ma ei osanudki midagi sellest kõigest ise arvata. Terapeudid polnud tol ajal kuidagi teemaks. Psühholoog palus mul endast rääkida, nii ma usaldasin, avasin end ja rääkisin. Ma olin väga aus. Ja haavatav.
Täna ma arvan, et see on väga vapper, kui keegi on valmis end tegema nii haavatavaks.
Sest enamasti me peidame end maskide taha, et keegi ei näeks tõelist olemust. Olenemata sellest, et see tõeline olemus võib olla väga ilus. Aga seal tolles hetkes ma märkasin selle naise tüdimust ja huvipuudust. Ma vaatasin mööda ka sellest, et see naine vaatas aeg-ajalt kella ja ma proovisin mitte tunda pettumust, et ta tegelikult ei hooli minust. Olin rahulik, sest õnneks ei maksnud ma ise selle tunni eest. Kui tund ehk siis 45 minutit läbi sai, siis ta võttis mu jutu kokku lausega, et arvestades, kust ma tulen, olen ma päris normaalne. Mul oli seda valus kuulata, sest ta justkui pani mu paika ja kleepis sildi külge. Ma ei suutnud seda uskuda. See toon oli üleolev ja mul ei olegi sõna selle kohta, mida ma tundsin tol hetkel. Ma olin väga tundlik ja sellega läksin klõps lukku tagasi. Otsustasin tol hetkel, et mina sinna rohkem ei lähe. Ei läinudki.
See on väga huvitav, kuidas elu siiski teab, milline tee sulle on määratud ja valmistab sind selleks ette.
Täna vaatan oma senist elu ja näen, et ma olen kogu oma elu valmistunud selleks muutuseks, mille mitte tegemine enam kõne alla ei tule. Kolm aastat tagasi ma ei kujutanud ette, et ma üldse terapeudi juurde lähen. Ma ei näinud selleks mitte mingit vajadust. Aga peale ühe minu jaoks olulise suhte lõppemist, oli mul üks küsimus ja ma tahtsin sellele vastust saada. Polnud kedagi piisavalt tarka kõrval, keda ma oleks uskunud. Kuna see oli seksuaalsusega seotud, siis läksin seda küsima seksuaalterapeudi käest. Fakt, et ta on 40 aastat olnud naistearst ja 20 aastat terapeut, lisas talle usaldusväärsust. Usaldusväärsus on mulle väga oluline. Eks oluline oli ka see, et minu jaoks oluline inimene seda terapeuti julges soovitada. Mul oli plaan minna ainult ühe korra, et küsida oma küsimus ja elada oma elu edasi nii nagu ma seda olin elanud.
Aga minu jaoks oli elul mingi teine plaan.
Tollel esimesel kohtumisel polnud mul meeles küsida, me tegime seal midagi muud. Kuna sellel kohtumisel midagi minu sees muutus, siis leppisin kohtumise lõpus uue aja. Selleks ajaks oli mul tekkinud huvi, et mis värk sellega on. Teisel korral toimus minus ka midagi ja ma leppisin kolmanda kohtumise. Ok, kolmandal kohtumisel ma olin juba teadlikult otsustanud, et seda teraapiat ma tahan jätkata ja et seda naist ma usaldan. Ka usalduse tekkimine võtab aega. Kohtumise lõpus küsisin ka oma küsimuse. Ja sain ka vastuse, kuid sellest mõni teine kord.
Kaks aastat tagasi ei kujutanud ma veel ette, et ma lähen ise ka seda kehale orienteeritud psühhoteraapiat õppima. Ma olin selleks ajaks juba aasta oma terapeudi juures käinud intervalliga keskmiselt üks kuu. Minu jaoks sobis, kui peale kohtumist on piisavalt aega üles tulnud teemasid seedida ja integreerida. Läks veel pool aastat, mil ma sain aru, et ma tahan oma eluga minna edasi kiiremini ja kaugemale. Mu sees tekkis tunne, et kui aasta teraapiat annab juba sellise tunde ja muutuse minu sees, siis mis veel on võimalik.
Juhuseid ei ole olemas.
2016 alustas uus grupp ja kuigi ma ei osalenud esimesel sissejuhataval seminaril, siis miski minus sundis seda teemat edasi uurima. Siis tundsin vajadust küsida, et kas veel saan liituda grupiga. Sain.
Töö on toimunud enda materjaliga, uurides ja avastades ning integreerides. Sealt edasi on tulnud see, et minu vana ehk vale-mina hakkas murenema, ühel hetkel sain aru, et kogu mu senise elu mugavustsoon oli olnud õnnetu olemine ja munakoortel kõndimine. Ma ei teadnud, kes ma tegelikult olen, kus on mu piirid või mida ma tahan. Oli päris ehmatav ja silmiavav. Wow. Kas see on võimalik, küsisin endalt. Kahjuks oli.
Aga huvitav on see, et selle avastusega sain aru, et see pole enam mina ja mul ei ole enam mugav olla kogu aeg valvel reageerima vastavalt teiste tujudele ja võtma vastutuse teiste tegemiste või tegematajätmiste eest. Igaüks vastutab tegelikult ainult enda eest ja vastutab ka oma valikute ning piiride seadmise eest. Ma olin valmis endale otsa vaatama ja end tundma õppima. See kõik küpsetas mind, tagaplaanil tiksumas küsimus, et kes mina olen ja mida mina tahan. Mis mulle meeldib või ei meeldi, kes mulle meeldib või ei meeldi, millist tööd ma tahan teha või ei taha, kus ma tahan elada või ei taha, millist meest ma tahan ja millist ma ei taha, mida ma suhtelt vajan või ei vaja… Mida minul vaja on, et olla õnnelik ja eluga rahul. Täna arvan, et oli väga tark tegu end sel perioodil mõne mehega mitte siduda, sest sel perioodil sa muutud ja su vajadused, vaated, mõtted ja tunded muutuvad ning kui su partner ei tule kaasa sellega või ei toeta seda teed, siis on varsti pill katki. Ning pidu otsas.
Lahendused on olemas. Alati.