“Igaüks võib vihastada – see on lihtne. Aga olla vihane õige inimese peale, õigel määral, õigel põhjusel ja õigel moel – see ei ole kerge.”
-Aristoteles, Nikomachose eetika
“Nikomachose eetikas”, filosoofilises uurimuses voorusest, iseloomust ja heast elust, on Aristoteles üles kutsunud inimesi oma emotsionaalset elu intelligentselt juhtima. Meie kirgedes, kui neid hästi kasutada, peitub teadmine. Need juhivad meie mõtlemist, väärtushinnanguid ja kestmajäämist. Kuid emotsioonid satuvad kergesti valele teele ning see juhtub liigagi tihti. Aristotelese arvates ei ole probleem emotsionaalsuses vaid nende emotsioonide väljendusviisi kohasuses.
Tegutsemisimpulsid
Oma olemuselt on kõik emotsioonid tegutsemisimpulsid, välkkiired plaanid, kuidas eluga hakkama saada. Sõna “emotsioon“ tüvi tuleneb ladinakeelsest tegusõnast motere (liikuma) ja eesliitest e-, mis tähendab “eemale, ära”, viidates ka sellele, et igas emotsioonis on vaikimisi ka valmisolek tegutseda. Et emotsioonid viivad tegudeni, saab silmnähtavaks loomi või lapsi jälgides.
Igal emotsioonil on täita oma roll, iga emotsioon valmistab keha ette erinevateks reaktsioonideks.
Viha. Viha korral voolab veri kätesse, et oleks kergem relva haarata või vastast lüüa. Südametegevus kiireneb ning vallanduvad hormoonid, näiteks adrenaliin, annavad piisava energiapurske jõuliseks tegutsemiseks.
Hirm. Hirmu korral voolab veri skeletilihastesse, näiteks jalgadesse, et kergemini põgeneda, nägu kahvatub, sest veri juhitakse sealt ära (sa tunned, et “seest võtab külmaks”). Samal ajal keha kangestub, kuigi ainult hetkeks, võib-olla selleks, et anda aega hinnata, kas poleks parem end ära peita. Juhteteed aju emotsioonikeskustes vallandavad hormoonide voo, mis teevad kogu keha erksaks, rahutuks ja tegutsemisvalmiks ning tähelepanu koondub hädaohule, et oleks paremini võimalik hinnata kuidas reageerida.
Õnnetunne. Peamiseks õnnetundest põhjustatud bioloogilisteks muutusteks on suurenenud aktiivsus negatiivseid tundeid pärssivas ja energiat tõstvas ajukeskuses ning muremõtteid tekitavate keskuste rahustamine. Kuid füsioloogias ei teki mingeid erilisi muutusi peale rahu, mis laseb kehal häirivatest emotsioonidest põhjustatud bioloogilisest erutusest kiiremini taastuda. Selline konfiguratsioon laseb kogu kehal puhata, kuid seab selle ka valmis ja meelestab innustavalt ükskõik millise käsil oleva ülesande suhtes või erinevate eesmärkide poole püüdlemise.
Armastus. Armastus, õrnad tunded ja seksuaalne rahuldatus toovad kaasa parasümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni – vastandi füsioloogilisele enesemobilisatsioonile “rünnak-või-põgenemine” reaktsiooni korral, mis on ühine hirmule ja vihale. Parasümpaatiline mudel, mida ka “lõdvestusreaktsiooniks” nimetatakse, on kogu keha hõlmav reaktsioonide kogum, mis tekitab üldist rahu ja rahulolu ning soodustab koostööd.
Imestus. Kulmukergitus imestuse puhul annab meile suurema vaatevälja ja silma võrkkestale langeb rohkem valgust. See võimaldab ootamatu sündmuse kohta rohkem informatsiooni saada, kergendab arusaamist tegelikult toimuvast ja laseb koostada tegevuskava.
Vastikus. Igal pool maailmas on vastikust väljendav näoilme üks ja seesama ning see kannab sama mõtet: millelgi on ebameeldiv maitse või lõhn, kas otseses või ülekantud tähenduses. Vastikust väljendav näoilme – ülahuul on viltu tõmmatud, nina kergelt krimpsus – viitab, nagu on märkinud Darwin, ürgsele püüdele sulgeda mürgise lõhna ees sõõrmed või sülitada välja mürgine toit.
Kurbus. Kurbuse peamiseks eesmärgiks on aidata meil kohaneda raske kaotusega, olgu selleks lähedase inimese surm või suur pettumus. Kurbus vähendab energiat ja entusiasmi tegutseda, eriti meelelahutuse ja naudingute osas. Kurbuse süvenedes ja depressiooni lähenedes aeglustab keha ainevahetust. Selline endassetõmbumine laseb leinata kaotatut või purunenud lootust, mõista selle tagajärgi oma elukäigule. Kui aga energia hakkab taastuma, siis aitab teha plaane kuidas uuesti otsast peale hakata.
Kõikide kirgede asupaik
Inimese amügdala (kreekakeelsest sõnast “mandel”) ehk mandelkeha on mandlikujuline omavahel seotud tuumade kogum, mis asub ajutüve kohal, limbilise ringi alaosas. Mandelkehi on kaks, üks kummaski ajupoolkeras. Mandelkeha on emotsionaalsete küsimuste spetsialist, kui mandelkeha ülejäänud ajust eraldada, siis on tulemuseks suutmatus hinnata sündmuste emotsionaalset tähtsust. See on seisund, mida vahel nimetatakse ka tundepimeduseks.
Kui puudub emotsionaalne kaal, siis minetavad suhted oma mõju. Mandelkeha ei ole seotud mitte ainult kiindumus, sellest sõltub kogu kirg. Mandelkeha säilitab mälestusi ja reaktsioonide pagasit, mida me kasutame, taipamata ise, miks me nii teeme. Kui me midagi tajume, siis esimese paari millisekundi jooksul saame me ainult alateadvuse tasemel aru, mis see on, kuid otsustame, kas see meile meeldib või mitte.
Meie emotsioonidel on oma arvamus, mis suudab hoida end täiesti sõltumatuna meie ratsionaalsest mõistusest.
Mis teeb asja keeruliseks on see, et palju emotsionaalseid kogemusi on talletatud varases lapsepõlves sõnatust imiku ajajärgust. Kui mälestused on vägevad (nt füüsiline vägivald), siis emotsionaalne mälu võib olla eksitav, sest mandelkehal on vaja vaid mõnd varasema ohuga sarnanevat üksikelementi, et kuulutada välja hädaolukord. Ja tekib kriisisituatsioon, mis kutsub esile reaktsioonide ahela, kuigi tegelikku ohtu ei olnud.
Selleks, et toime tulla oma emotsioonidega, on meil teatud mõttes kaks aju ja kaks psüühikat – ning ka kaks erinevat tüüpi intellekti: emotsionaalne ja ratsionaalne. Kuidas me elus hakkama saaame, sõltub mõlemast – asi ei ole ainult IQ-s, oluline on ka emotsionaalne intelligentsus. Tegelikult ei saa intellekt ilma emotsionaalse intelligentsuseta anda endast parimat.
Vana paradigma ideaaliks oli emotsioonide meelevalla alt vabastatud mõistus. Uus paradigma õhutab meid südant ja pead harmoniseerima. Et sellega hästi toime tulla, peame me täpselt aru saama, mida emotsioonide intelligentne kasutamine tähendab.
Emotsionaalne intelligentsus on …
oma emotsioonide teadvustamine. Eneseteadvus – tunde äratundmine selle tekkemomendil – on emotsionaalse intelligentsuse nurgakiviks. Kui me oma tegelikke tundeid tähele ei pane, jääme nende meelevalda. Inimesed, kes tajuvad oma tundeid paremini, juhivad oma elu kindlamal käel, nad teavad täpsemalt, mida nad tegelikult tunnevad, kui otsustavad, kellega abielluda või kuhu tööle minna.
emotsioonide juhtimine. Oskus käia tunnetega ümber nii, et nad on asjakohased, põhineb eneseteadvusel. Võimaldab meil end rahustada, taltsutada ohjeldamatut rahutust, tulla toime raskemeelsuse või ärritusega. Inimesed, kellel selles vallas on vajakajäämisi, peavad pidevalt võitlema muretsemisega, kuid sel alal edukad tõusevad elult saadud hoopidest palju kiiremini jalule.
enesemotivatsioon. Tähelepanu koondamine, enda motiveerimine, meisterlikkuse ja loovuse puhul on enesemotivatsioon oluline, et mobiliseerida oma emotsioonid eesmärgi teenistusse. Igasuguste saavutuste aluseks on alati emotsionaalne enesekontroll – me lükkame rahulduse edasi ja surume impulsid maha, et hiljem jõuda silmapaistvate tulemusteni. Selliste oskustega inimesed kalduvad kõigis oma ettevõtmistes olema väga jõudsad ja efektiivsed.
emotsioonide äratundmine teistes. Empaatia, samuti emotsionaalsel eneseteadvusel põhinev võime, on üks põhilisi suhtlemisoskusi. Empaatiavõimega inimesed on paremini häälestunud vastu võtma signaale teiste vajadustest ja tahtmistest märku andvaid signaale. See annab neile edumaa.
suhtekorraldus. Suhete korraldamise kunst on suures osas oskus teiste emotsioonidega toime tulla. Sotsiaalne pädevus või mittepädevus ning vastavad erioskused sünnitavad populaarsust ja liidriks olemist. Sellel alal andekad saavad hästi hakkama kõigega, mis nõuab teistega ladusat suhtlemist.
***
Lõpetuseks üks lugu Jaapanist. Üks sõjakas samurai nõudis zeni õpetajalt, et too seletaks talle, mida tähendavad paradiis ja põrgu. Kuid munk vastas põlglikult: “Sinusuguse matsi peale ma oma aega raiskama ei hakka!” Samurai raevus, sest tema au oli haavatud, ja mõõka välja tõmmates karjus ta: “Ma võiksin su sellise jultumuse eest maha lüüa!” “See on põrgu,” vastas munk rahulikult. Õpetaja jutus raevu meelevallas olemisest üllatavat tõde tabanud samurai rahunes, pistis mõõga tuppe tagasi ja kummardas, tänades munka õpetuse eest. “Ja see on paradiis,” ütles munk.