Mu praegused kolleegid on “New Vintage by Kriss” suured fännid ja minul oli mõned nädalad tagasi sünnipäev. Kas kokku lepitult või siis täiesti juhuslikult kinkisid erinevad tiimid mulle Kriss Eglite stuudio kinkekaarte. Ja eelmisel esmaspäeval ma käisin omale ehet valimas. Ma valisin kaks pikka statement kõrvarõngast, neid müüakse üks korraga. Üks lause, mis mind kõnetas on Life Is Short Wear Your Party Pants ja teine If you are looking for a sign… This is it. Ma kannan neid, et meelde tuletada, et aeg on ainus ressurss, mis ei taastu ja märk on olemas, hakka tegutsema.
Mida sa oma eluga ette võtad? Kuhu sa paned oma fookuse? Mida otsustad teha? Millal hakkad tegutsema?
Kõik need küsimused on mul nüüd peas ja ära nad ei lähe.
Juhtus nii, et Kriss ise oli ka oma stuudios ja me rääkisime veidi. Minu ehete tegemise aktiivne aeg koos blogimise ja e-poe pidamisega oli 2007-2009, tema alustas ka umbes sel ajal. Kuna käsitööehete teema on mulle südamelähedane, siis ma olen aeg-ajalt ikka vaadanud ja jälginud, et mida teised Eesti disainerid teevad, ka teda. Need, kes mind teavad, need teavad, et mu lemmikpood on Eesti Disaini Maja. Tema on igal pool nähtav. Mul oli väga tore teda kohata, väga inspireeriv ja soe kogemus.
Kriss ise ja tema stuudio meeldisid mulle väga ning sealne õhkkond tuletas mulle meelde seda aega, mil ma ise oma ehtestuudio plaane pidasin. Õhkasin seal õndsusest ja kui Kriss küsis, et miks ma edasi ei teinud või ei tee, siis ma hakkasin talle jutustama oma kümme aastat kedratud lugu. Lugu sellest, et tegelesin Maslow püramiidi alumise otsa kastidega, a la oli lahkuminek, ostsin korteri välja, käisin kohut ja üleüldse tegelesin aktiivselt ellu jäämisega ning kuna ehete tegemine on rahaliselt väga kallis hobi, siis ma ei saanud seda omale lubada. Mina armastan ju poolvääriskive ja hõbedat. Aga …
Juhtus nii, et poole vastuse peal tundsin selgelt, et mu vana lugu enam ei päde ja mul ei ole tegelikult muid takistusi kui ma ise. Põhjuseid, mis olid mul viis või 7 aastat tagasi, neid enam ei ole. Täna olen nii vaimselt kui ka majanduslikult sellisel levelil, et kui ma tahan, siis ma saan oma stuudio teha. Kui ma tahan, siis ma saan oma brändi arendada. Kui ma tahan, siis ma võin kõike teha. Takistusi tegelikult ei ole. Küsimus on, et kui väga ma seda tahan ja mis suunas ma lähen. Ja millal ma seda teen.
Vahepalaks jagan nende inimeste loomingut, kes mind 12 aastat tagasi inspireerisid. See ei ole paremusjärjestus, aga need on naised, kellel on oma osa olnud minu tegemistes ja arengutes.
Magdalena on liikunud edasi ja tema stiil on muutunud, vahepeal oli ka temal suur vaikus, ta sai emaks ja tema uus tulemine on LILYBLONDE brändi alt. Kui varem oli tal lopsakas poolvääriskivide ja oksüdeeritud hõbedaga wirewrapping stiil, siis nüüd on ta töömeetodid saagimine ja sepistamine. Eni on samuti kunstnikuna liikunud edasi ja tema loob nüüd täiskasvanutele värviraamatuid, ka tema väljund on muutunud. Iza stiil on suures plaanis jäänud samaks. Tema puhas stiil on täna samuti väga ilus vaadata. Lemmik jätkuvalt.
Sellel nädalal olen end tabanud mõtlemast selle üle, et kas ma olen oma senises elus teinud järjest valesid otsuseid. Valesid otsuseid nii oma töökohtade, ametite kui ka suhete osas. Ma mõistusega saan ju aru, et igal ajal olen teinud oma parima otsuse vastavalt sellele, kes ma siis olin ja milline elu siis oli, kuid mu tunne on, et tänase tarkuse juures teeksin teistsugused otsused. Mõtlen. Teen endaga rahu.
Oma ehetega tahan tulla uuesti, see asi liigub ja tõuke andis Kriss eelmisel nädalal, ta ise ilmselt seda ei adu. Kui ma sain aru, et mu 10 aastat räägitud lugu enam eriti ei päde, siis ma küsisin endalt, et mida ma tegelikult tahan teha. Selgus, et ma tegelikult tahan luua.
Sest luues ma olen õnnelik ja õnnelik olemises ma tahangi iga päev elada. See asi on nüüd klaar.
Tunnen, et mu ehe võtab veidi teist vormi, oluline osa selles on sõnadel ja lugemisel ning raamatutel. Ma olen täna oma ideega nagu rase naine, kes on hiljuti lapseootele jäänud. Lapsuke on väga tahetud ja pikalt oodatud, selles ei ole kahtlust. Olen selle rasedusega alles alguses, kõht veel ei paista, süda on kogu aeg paha ja on hirm, kas laps on ikka elujõuline ja terve. See beebi on olemas ja ma olen temast teadlik, tal on aeg üsas kasvada. Vaatame, kuidas temaga läheb. Ma palvetan.
Täna jagan oma vanade tööde pilte. Siin on mõned minu tööd, millest mõnda ma ei raatsinudki müüa, ja siis on veel paljud, mille pilte mul ei ole, on juba ammu oma uutes kodudes.
Ja nii seda umbes tehti:
Minu assistent Lenny oli siis veel noor kiisu:
