Suur osa meie käitumise põhjustest jääb väljaspoole teadvust, kuid isegi pealispinna all varitsedes motiveerivad nad meid. Enamikule inimestest ei meeldi seda kuulda, sest nad peavad alateadlikku motivatsiooni tähtsuse tunnistamist nõrkuse märgiks. Sigmund Freud oli esimene, kes rajas alateadvuse kontseptsiooni ümber süstemaatilise psühholoogilise teooria. Ta rõhutas, et alateadlikud fantaasiad – kujutlused, millega on seotud emotsioonid – mängivad inimese käitumises keskset rolli. Tema teooria järgi juhivad teadvustatud motiivid teadlikult valitud käitumist, kuid samal ajal suunavad teadvustamata motiivid käitumist pikemas perspektiivis. Seega on paljud meie assotsiatsioonid inimeste ja sündmuste kohta välja arenenud väljaspool teadvust.
Isegi meie iseloomu aspektid – nii head kui halvad – võivad olla teadvustamata.
Kuna oleme varustatud kaitsestruktuuridega, mis kontrollib impulsiivseid mõtteid ja kujutlusi, võime oma tõelist iseloomu mitte tajuda. Näiteks võib meile märkamatuks jääda, et meil on harjumus inimesi “vastukarva silitada” – isegi kui põhjustame sellega ärritust ja pahameelt. Kui meie pimedus selle suhtes on äärmuslik, siis psühhiaatrid ütlevad, et meil on “isiksusehäire”. Esimene samm muutuse poole on düsfunktsionaalse käitumise teadvustamine. Kuid ka siis ei toimu muutus üleöö, sest inimesed on varustatud visade kaitsemehhanismidega, mis on välja arenenud aastate ja kaastakümnete jooksul ning mida on raske paigalt nihutada. Need kaitsemehhanismid hoiavad koos ka inimese sisemist teatrit.
Allikas: Manfred Kets de Vries “Juhtimise müstika. Käsiraamat inimestega töötamiseks”