Olen mõne sõnaga siin lehel ja ka mujal maininud Core Evolution kehale orienteeritud psühhoteraapia väljaõpet, millel ma juba mõnda aega osalen ja kuna sellest eriti ei teata, siis kirjutan veel. Minu jaoks on tegemist isikliku arengu ja kestast välja ronimise teemaga, kuid enamus meie õppegrupist on juba tegutsevad terapeudid, kelle jaoks on tegemist täienduskoolitusega.
Minu isiklik huvi tekkis seetõttu, et saan sealt vastuseid ja lahendusi oma küsimustele, et miks on nii nagu on.
Samuti on mulle oluline, et keemia/grupidünaamika sobiks ning meie õpetaja Siegmar Gerken, PhD, ECP, HP (Psychotherapy) on oma energialt ja lähenemiselt just minu jaoks sobiv õpetaja. Ta teab ja näeb rohkem, kui välja ütleb. Ta ei anna kunagi valmislahendusi, vaid julgustab tunnetama ja nägema ning ennast usaldama. Robustsed lähenemised mulle ei sobi.
Ära on toimunud kuus moodulit, mille teemad on kiindumussuhe ja häälestatus. Isiklike reaktsioonimustrite (Personal Reaction Patterns, PRP) kujunemine ja väljendamine keha, tunnete, meele ja isikliku teadvuse tasandil. Alates teisest moodulist hakkasime vaatama isiklikke isiksuse reaktsioonimustreid, nende kujunemist ja väljendamist keha, tunnete, meele ja isikliku teadvuse tasandil. Me õppisime enda peal ära tundma, et kuidas isiklikud reageerimismustrid mõjutavad psüühikat, keha ja reaalsustaju. Reaalsus on konstrueeritud, et anda inimesele kindel pind ja turvatunne. Kui seda turvatunnet kõigutatakse või esitatakse sellele väljakutse, tunneb süsteem (kogu olemus=keha+hing+vaim) end ohustatuna ja piirab elu vaba väljendamist eesmärgiga kaitsta haavatavat osa. Seetõttu on isikliku protsessi jooksul tähtis mõista muutumisihaluse ja kaitsva vastupanu vahelist suhet ning mõju. See on päris raske, võin tunnistada, sest isegi kui ma nüüd olen teatud asjadest teadlik, siis mõnikord ma näen oma käitumismustri käivitumist ja toimetamist ning ma ei suuda seda peatada. Kuna see kõik on õpitud, siis ümberõppimine on võimalik, kuid kui midagi on aastakümneid harjutatud, siis selle ümberõppimine ei juhtu kiiresti. Teadlik olemine muidugi aitab palju.
Manfred Ketz de Vries on välja toonud isiksuse kaitsemehhanismid ja selgitab neid väga lihtsas keeles. Teen siia väikeses konspekti.
Kaitsemehhanismid võivad olla väga erinevad, primitiivsetest väga keerukateni. Mõned neist on üsna kahjutud. Ottomani sultanil Abdülazizel oli näiteks üsna armas kaitsereaktsioon – igal hommikul vaatas ta oma kogukat keret erilisest peeglist, mis muutis kuju saledamaks. Kuid mõnede kaitsemehhanismide mõju võib olla hävitav nii endale kui ka teistele.
Suurem osa kaitsereaktsioone liigitub mõne põhikategooria alla, siin on loetelu põhilistest kaitsereaktsioonidest alates primitiivsematest keerukamateni:
- Lõhestamine. Mõned inimesed vastandavad mõtlemises “meid” “nendele”. Nad jagavad kõik mustaks ja valgeks, halle toone pole nende jaoks olemas. Näiteks nad arvavad, et kes pole nende poolt, on järelikult nende vastu, vahepealset võimalust ei ole.
- Projektsioon. Projektsiooni puhul omistatakse enda teadvustamata tunded, impulsid või mõtted ekslikult teistele inimestele. Lapsed eeldavad tihti, et teised tunnevad samamoodi nagu nad ise. Paljud inimesed säilitavad selle reaktsiooni ka täiskasvanuna. Kui südametunnistus hakkab piinama, arvavad nad, et keegi teine taunib nende käitumist. Nad projitseerivad oma hukkamõistu teistele inimestele.
- Tühistamine. Selles protsessis võtavad inimesed ette toiminguid, mis negatiivseid mõtteid, tundeid või soove sümboolselt eemale peletavad. Sellises käitumises on oma maagiline komponent. Lunastavad teod või komplusiivsed kombetalitused on kõige tavalisemad tühistamise avaldused. Suurepärane näide tühistamisest on see, kuidas leedi Macbeth pärast kuningas Duncani mõrva kompulsiivselt käsi pesi.
- Eitamine. Inimesed, kes kasutavad abinõuna eitamist, ei suuda tunnistada mõnd välise reaalsuse aspekti, mis teiste jaoks on ilmselge. Lapsed kasutavad tihti eitamise kaitsemehhanismi, et tõrjuda abitusetunnet – nad kujutavad ette, et on tugevad ja võimsad. Näiteks võib laps oma abitust eitades mängida Tarzanit. Kuid eitamine ei lõpe lapsepõlvega.
- Nihkumine. Selle protsessi puhul suunavad inimesed oma tunded ümber isikule, kes on vähem “ohtlik” kui see, kelle suhtes nad tegelikult agressiivsed on. Näiteks, kui ülemus karjub kliendijuhi peale, siis too karjub oma naise peale, kes omakorda karjub laste peale ja lapsed löövad koera.
- Regressioon. Kui konflikt ja pinge tekitavad liiga suurt stressi, siis pöörduvad inimesed tagasi endiste käitumismustrite poole, millest varem loobuti kui ebatõhusatest ja ebaküpsetest.
- Väljatõrjumine. Inimestel, kes kasutavad väljatõrjumist, paistavad olevat seletamatud mälulüngad. Nad “unustavad” teha asju, mida nad teha ei soovi. See on teadvustamata protsess.
- Isoleerimine. Inimesed, kes lahutavad mõtted emotsioonidest, otsivad kaitset isoleerimisest. Nad võtavad kujutlused eraldi osadeks, hoides kontseptsioonid selgelt lahus tunnetest (mis muutuvad selle tulemusena tuimaks).
- Vastandreaktsioon. Vastandreaktsiooni puhul asendavad inimesed oma lubamatud mõtted, tunded või käitumise diametraalsete vastanditega. Näiteks korrutavad pidevalt, kui väga neile meeldib nende ülemus, keda nad tegelikult põlgavad.
- Konversioon. Konversioon on protsess, mille käigus muundatakse psüühiline konflikt somaatilisteks sümptomiteks. Näiteks ilmnevad mõnel inimesel stressisituatsioonis füüsilise haiguse tundemärgid. Mõnikord on selle tulemuseks “teisene kasu” – näiteks jääb mees, kelle naine kodus pidevalt näägutab, kurdiks. Arstid aga ei suuda sellele kurtusele orgaanilist põhjust leida. Kuigi kurt olla ei ole meeldiv, ei pea mees enam naise kaeblemist kuulama.
- Allasurumine. Allasurumise puhul hoidub inimene teadlikult häirivatele probleemidele, ihadele, tunnetele või kogemustele mõtlemast. Näiteks, kui ta on kellegi peale vihane, siis ei näita ta seda välja.
- Ratsionaliseerimine. Ratsionaliseerimise käigus konstrueeritakse üksikasjalike ja endale kasulikke, kuid valesid seletusi enda ja teiste käitumise kohta. Näiteks, kuluaruandesse väljamõeldiste kirjutamine, sest kõik teised teevad seda. Kuid nagu Euripides on öelnud, siis kavalus ei ole tarkus.
- Altruism. Mõned inimesed tegelevad oma probleemidega teistele konstruktiivse abi andmise kaudu. Näiteks võib inimene, kes oli küllalt paindlik, et oma raskest lapsepõlvest üle saada, suunata kogu oma energia halvas olukorras olevate laste abistamisele.
- Huumor. Huumor on mänguline viis raskustest üle saada. Seda võib pidada oma emotsioonide vabaks väljendamiseks, millel pole kellegi jaoks ebameeldivaid tagajärgi.
Me pole midagi muud, kui meid varases eas mõjutanud keskkonna arenguline tulemus, mida modifitseerib meie geneetiline varustus. Ja selle tugeva jälje tõttu, mida meisse elu varaste staadiumite jooksul vajutatakse, kaldume teatud käitumismustreid kordama.
Taani filosoof Kierkegaard on öelnud, et elu traagika seisneb selles, et me mõistame seda ainult tagantjärele, aga elama peame ainult edasi.
Meeldib see meile või mitte, aga mineviku ja tuleviku vahel on pidevus. Heida pilk mehe või naise sisse ja sa leiad lapse. Me ei saa elada olevikus, pööramata tähelepanu minevikule. Mõtleme näiteks ühele väikesele tüdrukule, kelle isa uskus iseloomu kasvatamisse. Isa oli veendunud, et noori inimesi ei tohi ära hellitada, et laste nõudmistele järeleandmine teeb nad nõrgaks. Iga kord, kui tema tütar midagi kangesti tahtis, siis isa ei andnud talle midagi või andis midagi muud. Sellise kasvatusega mõistis tüdruk kiiresti, et ükski tema soov ei lähe täide. Ta mõistis varakult ka seda, et parem on mitte kunagi midagi küsida ja mitte kunagi pettumust välja näidata. Need mõttemudelid kristalliseerusid aja jooksul tema täiskasvanud inimese sisemise teatri juhtmõteteks.
Kui avastad, et ratsutad surnud hobusel, on kõige parem sadulast maha tulla.
Siuu-indiaanlaste kõnekäänd
Allikas: Manfred Kets de Vries “Juhtimise müstika. Käsiraamat inimestega töötamiseks”