Kui elu tahab muutuda, siis selle lubamine nõuab esiteks julgust ja siis õnne. Muide, sama on armastusega, kuid see pole selle loo teema… Julgust on vaja selleks, et üldse muutus oma ellu lubada. Mugavustsoon on turvaline ja tuttav. Ja kui ta ei olegi nii turvaline, siis ka see tuttav põrgu on siiski mugavustsoon. Me teame reegleid, reaktsiooni ja sedagi, kuidas neis olukordades ellu jääda. Julgust on vaja, sest muutuse ellu viimisel ei ole miski enam sama, vana enam ei ole, kuid uut veel ei ole. See on nagu uue linna ehitamine, enne uue linna ehitamist tuleb planeerida ja siis tööga pihta hakata. Teha eneses kaevamistöid, planeerida, vajadusel pidada nõu, kaevata veel ja ehitada. Otsida parimat lahendust. Endale. Enne uue linna ehitamist on üleminekuperiood, mis on tegelikult päris raske koorem kanda. Ning õnne pole kunagi liiga palju.
Mu elu tahtis muutuda juba ammu, aga ma polnud selleks valmis. Mul oli päris mugav ja hea olla, kuni tekkisid olukorrad, kus ma vanaviisi enam ei saanud edasi minna ja uut moodi vanas raamis mulle ei meeldinud, sest mina ei saanud oma reegleid kehtestada. Sisemine muutus oli juba toimunud ja ma tahtsin ise olla otsustaja, mis minu elus juhtub. Ma mõtlen vahel, et see on ikka väga huvitav, kuidas elus on asjad nii seatud, et kui mingi asi on läbi, siis see ongi päriselt läbi. Ning enne seda võis see sama asi olla lihtsalt suurepärane.
Teooria muutuse ja muutumise kohta tuli minu juurde tegelikult varem, see kirjatükk sai “sahtlisse” valmis kirjutatud 2016 septembris. Refereerin siin üht oma lemmikautorit Manfred Ketz deVries‘i ja allpool olev kokkuvõte muutuse viiest astmest pärineb raamatust “The Leadership Mystique: Leading behavior in the human enterprise.”
Muutumisel on viit astet, mis on esindatud igas isikliku ja organisatsiooni muutuse protsessis. Need on mure, vastastamine, selgitamine, kristalliseerumine ja muutus ise.
Mure: negatiivne emotsioon. Kuidas saab muutuse protsess üldse alata, kui inimesel on kalduvus muutustele vastu panna? Miks hakkab inimese vastupanu nõrgenema? Kuna isiksus on suhteliselt püsiv, siis on vaja tugevat ajendit – valu või stressi – mis muutuse protsessi algataks. Olukord peab olema nii ebameeldiv, et see kaalub üles naudingu, mida saadakse teisesest kasust (sellised psühholoogilised privileegid nagu teiste kaastunne ja tähelepanu), mida see olukord võib pakkuda. Inimesed peavad tundma muret oma olukorra pärast, olgu selle põhjusteks peresisesed pinged, terviseprobleemid, negatiivsed sotsiaalsed sanktsioonid, õnnetus, isolatsioonist tekkinud abitus või ebakindlus, käitumisprobleemid, lähedase inimesega juhtunud õnnetus või tavaline igapäevane jagelemine või ärritus.
Uurimused kinnitavad, et inimesed, kes on läbi teinud suure sisemise muutuse, tunnevad vahetult enne muutuse algust tugevat ebameeldivat emotsiooni (näiteks ärevust, viha, kurbust või ärritust). Tavaliselt on selle emotsiooni põhjuseks mõni stressor sellest eelnevast loetelust. See negatiivne emotsioon sunnib inimesi endale teadvustama, kui tõsised ja negatiivsed võivad olla tagajärjed, kui ta düsfunktsionaalsest käitumisest ei loobu. Ja see teeb status quo säilitamise väga raskeks.
Kui inimesed hakkavad aru saama, et nende halbadest päevadest on saanud halb aasta – teiste sõnadega, et üksikud ja juhuslikud rahulolematusehood on muutnud pidevaks õnnetuseks – ei suuda nad enam eitada fakti, et midagi tuleb olukorra muutmiseks ette võtta. Sellest hetkest tuntakse igas uues ebameeldivuses ära üldine rahulolematus. Hädad ja vaevused sulavad üheks pidevaks nähtuseks. Selles staadiumis on paljudel inimestel ahhaa-elamus, st hetk, mil nad lõpuks aru saavad, mis nendega toimub. Nad mõistavad selgelt, et ei aja möödumine ega väikesed muutused käitumises ei paranda nende olukorda – vastupidi, kui midagi drastilist ette ei võeta, siis muutub olukord tõenäoliselt veel hullemaks.
Kuid drastiliste meetmete vajalikkuse mõistmine üksi ei sunni veel inimesi tegutsema. Tavaliselt käivitab see siiski mentaalsed protsesid, mille käigus hakatakse vaagima võimalikke alternatiive sellele ebasoodsale olukorrale. Kui inimesed on eitamisest loobunud ja hakkavad tunnistama, et kõik ei ole korras, võivad nad alustada olukorra ümberhindamist. Kuid alguses tundub iga alternatiiv isegi hirmutavam kui status quo.
Vastastamine: valgustav sündmus. Muutuse hädavajalikkuse tunnistamine on esimene samm muutuse poole, kuid see üksi ei garanteeri veel tegutsemist. Inimesed vajavad taganttõukamist, vastastamist, midagi, mida võiks nimetada valgustavaks sündmuseks. Kuigi tavaliselt mõtleme vastastamisest kui millestki väga tõsisest ja ägedast, tõlgendatakse valgustavat sündmust, mis vallandab muutumise.
Selle olukorra kirjeldamiseks sobib hästi metafoor viimasest piisast karikasse, mis näitab, et kui inimene on ette valmistatud – kui mitte päris valmis – otsustava sammu astumiseks, võib lõpliku tõuke selleks anda ka vähetähtis sündmus, viimane element (lisaks paljudele eelmistele), mis asjad paika paneb. Kogemuste põhjal võib öelda, et kuigi olulised sündmused võivad ka kindlasti asjadele valgust heita, on valgustav kogemus tihti hoopis väikese tähtsusega sündmus, mida tajutakse valgustavana (ja mis tegelikult ongi valgustav) lihtsalt sellepärast, et see ajendab rahulolematut inimest astuma seda esimest sammu, mida ta on kaua edasi lükanud. Ükskõik, kas valgustav sündmus tundub kõrvalvaatajale oluline või vähetähtis, lükkab see käima muutuse protsessi.
Valgustav sündmus on tihti seotud mõne olulise inimesega. Oli üks juht, kelle jaoks sai valgustavaks sündmuseks lahutus mehest, kellega ta oli palju aastaid abielus olnud. Lahutusega varises naise küllaltki mugav elu kokku ja see justkui äratas naise ja sundis teda oma elustiili ümber hindama. Ta tegi mõningaid muutusi oma isiklikus elus – näiteks otsustas veeta rohkem aega lastega ja teha asju, millest ta tõsiselt rõõmu tundis. Kuid lahutus oli ajendiks ka muutusele tema töös. Lahutuse tõttu kerkisid esile allasurutud tunded ja naine avastas, et pole juba tükk aega oma tööga selles firmas rahul olnud. Ta taipas, et oli tööd kasutanud vaid abivahendina raske koduse olukorra unustamiseks. Tegelikult tahtis ta – oli alati tahtnud – töötada oma firmas. Sügaval sisimas igatses ta olla sõltumatu ja iseseisev ettevõtja. Ta oli seda mõtet aastaid edasi lükanud. Nüüd oli tal võimalus oma elu muuta, kuna valgustavaks sündmuseks olnud lahutus kinnitas tema rahulolematust ja andis tõuke muutuseks.
Valgustavat sündmust võib seletada ka varjemälestusena – st mõnikord võib vahejuhtum esmapilgul tunduda tühine, kuid tegelikult viitab see väga paljudele sarnastele sündmustele, mida kogetud probleem sümboliseerib. Objektiivse hinnangu järgi on juhtum küll vähetähtis, kuid subjektiivselt kogetakse seda väga olulisena, kuna see juhib inimese tähelepanu probleemile, mis on tal olnud kaua aega. See kutsub esile avastushetke ja sunnib inimest oma elu teistmoodi nägema. Loomulikult on mõned valgustavad sündmused – nagu eelnevalt näiteks toodud lahutus või siis haigestumine – mitte ainult subjektiivselt vaid ka objektiivselt väga olulised ja tõsised.
Selles etapis valmistuvad inimesed tegutsemiseks. Nende vastuseis on murdumas. Kui enne tundsid nad abitust ja lootusetust, siis nüüd teevad nad uusi avastusi oma olukorra kohta ja näevad uusi võimalusi. Nende emotsionaalne energia on mineviku murede (näiteks düsfunktsionaalsete käitumismustrite) juurest kandunud oleviku ja tuleviku juurde. Neil on tunne, nagu oleks suur raskus nende õlgadelt võetud ja nad on vaimselt valmis käsile võtma konstruktiivsemat tulevikku.
Selginemine: kavatsuse avaldamine. Muutust on nii raske teoks teha, et isegi parima tahtmise juures ei suuda me tavaliselt sellega üksi hakkama saada. Seega on kolmas samm muutuse protsessis oma muutmise kavatsuse teatamine teistele. Inimesed on nüüd valmis oma kavatsuse selgitamiseks seda teistega jagama.
Avalik lubaduse andmine on väga oluline, sest see loob kahekordse stiimuli muutuse teostamiseks – lubadus ei mõjuta mitte ainult seda inimest, kes lubaduse annab, vaid ka ümbritsevat keskkonda. Oma kavatsuste avalikustamine – oma olukorra vastastamine ja selgitamine – aitab muutuse protsessile palju kaasa, kuna see suurendab inimese enda otsusekindlust ja annab talle teiste toetuse. Sellega on algatatud dialoog, mis aitab olukorda veelgi paremini mõista. Näiteks, keegi soovib ja kavatseb vabaneda alkoholi sõltuvusest, siis tuttavad, kes selle otsuse heaks kiidavad, arvatavasti ei paku talle enam alkoholi ja teevad talle märkuse, kui ta ise klaasi võtab. Pealegi asetavad inimesed oma hoiaku avalikustamisega ennast ultimaatumi ette: teha see ära (milline muutus see ka ei oleks) või tunda häbi.
Kristalliseerumine: sisemine teekond. Selleks hetkeks on suuremad raskused ületatud. Selginemise staadiumis endale kindlaks jäämine andis tugeva aluse, millelt lähtudes saab nüüd hoolikalt ja üksikasjalikult eesmärke ümber hinnata ning katsetada uute alternatiividega, mida varem kujutleti. Ideed ja plaanid muutvad selgeks ja saavad kindla vormi. Selle vaevarikka sisemise teekonna lõppsiht on kõrgenenud eneseteadvus ja uus algus.
Muutus: uue mõttemaailma internaliseerimine. Me kõik kaldume muutuste kohta suuri sõnu tegema. Kuid kui paljusid nendest sadadest uutest lehekülgedest, mida me pöörata lubame, me üldse puudutame?
Ainus tõeline märk sellest, et muutus on saavutatud, on uus mõtlemisviis. Sisemine muutumine saab toimuda ainult siis, kui uus mõtteviis on täielikult integreeritud.
Allikas: Manfred Ketz de Vries “The Leadership Mystique : Leading behavior in the human enterprise“