“Sometimes you have to take a leap of faith and experience something before its meaning becomes apparent. It’s one thing to talk about leaving behind restrictive mindset. It’s another thing to stop being so restrictive.“
Lori Gottlieb
Enne kevadet, täpsemalt märtsis, hakkasin tundma, et kui eelmisel aastal kõik õitses, me seiklesime maailmas ja käisime Euroopas kokku 13 linna läbi, siis sellel aastal justkui kõik hakkas koost laiali pudenema. Isegi maailm jäi haigeks, kõik piirid pandi kinni ja lennujaamad ning uksed lukku. Kui eelmisel aastal oli kõik avar ja avatud, rõõmus ja õnnelik, siis sellel aastal kahanev, kokku surutud, vaikiv ja maskid ees. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub, kuid omal moel oli see resonantsis maailmas toimuvaga. Muutus tuli ja muutuse protsess on praegugi aktiivne, kuid kuhu see kõik kohale jõuab, see pole teada. Nii nagu maailm ootab sügist ja teist lainet, nii olen mina ka vaikuses, justkui enne tormi.
Ei, midagi ei olnud kevade eel halvasti, mul on oma kodu, laps, kass, trenn, töö ja kool ning võimalus eneseteostuseks – peaaegu kõik on läinud nii nagu ma tahtsin, ja rohkemgi veel, kuid ometigi ma pole olnud päris rahul. Olin palju pingutanud, kuid ma olin vahepeal ära väsinud. Väsinud nii oma koolist (kuhu väga tahtsin minna ja sain ka ning olen praegugi selles topis, kes saavad stippi), tööst (kus sain kiita, aga mis justkui seisis paigal), elust (milles kõik oli justkui olemas ja korras, kuid ma polnud rahul), inimestest (kes on iseenesest ilusad ja head nagu Sõpruse Puiestee laulab) ja sellele kõigele lisaks ma tundsin, et justkui mu senised unistused ei kuulu enam minule ja osa mu unistustest olid vahepeal ära surnud. Tundsin, et minu senised lood minust ei ole enam minu lood ja ei haaku minuga. Ma muretsesin, et mis minuga toimub ja mu hing otsis vastuseid. Kelleks ma olen saamas ja kuhu olen teel? Kui pool elust on möödas, siis mida ma teen selle teise poolega? Need olid küsimused millele ma otsisin vastust.
Olen varemgi tähele pannud, et kui õpilane on valmis, siis õpetaja tuleb. Sel korral tuli Lori Gottlieb ja rääkis minuga oma raamatu kaudu.
Ausalt öeldes, ma ei osanud arvata, et see raamat puudutab teemasid, mis minul praeguses eluetapis on aktiivsed. Näiteks on vaiksed kaotused nagu abielulahutus vs niisama lähisuhte purunemine, lapse surm vs sündimata lapse kaotus, pool elu on möödas vs pool elu on veel ees. Neist ei räägita, sest need pole justkui päris kaotused. Neil teemadel Lori kirjutab.
Tegelikult on nii, et inimese valu ei saa panna skaalale ning kaaluda, et kelle valu on valusam või suurem. Iga hing kogeb kaotust nii nagu ta seda parasjagu kogeb. Lori isiklik lugu ja lein selles raamatus on sarnane minu omale, kuid ometi oleme me erinevad. Tänu tema raamatule ma sain oma pea klaarimaks ja saan nüüd sõrme peale panna konkreetsele teemale, et mida parasjagu läbin. Kuna tema sai lahenduse, siis ma tean, et minu protsess saab ka ükskord ühele poole ja kõik on tegelikult hästi.
Ma ei tea miks, aga selles eluetapis ma tunnetan väga lähedalt surelikkust. Võib-olla sellepärast, et sellel aastal on surm päris mitu korda päris lähedalt minust mööda läinud. Mul on pidevalt tunne, et aega ei jätku.
Lori raamat räägib psühholoogilisest kriisist, surmast, surelikkusest, kaotustest ja paranemisest, leinamisest ja leppimisest, muutumisest, aktsepteerimisest. Selles on viie inimese lood, kuid ma ei too neid siia ära, sest ma ei taha olla spoiler. Mul on tunne, et iga lugejaga räägib see raamat omal moel. Mind puudutas Lori enda lugu ja Charlotte oma samuti, mul on sõber, kes on nagu John.. Samas ma tundsin üht naist, kes oli nagu Julie ning ma tunnen üht naist, kes on nagu Rita. Ma usun, et me kõik tunneme neid inimesi, sest need on hästi inimlikud lood.
Mulle meeldib selles raamatus see, et Lori lisab sinna vahele seda juttu, mida terapeudid teevad või teavad. Näiteks on olemas irratsionaalne hirm rõõmu ees, ka mina olin varem selline, kelle mugavustsoon oli mures olemine ja hirm, et kui on rõõm, siis on parem mitte nii väga rõõmustada, sest see saab niikuinii kohe otsa – it’s common for people with traumatic histories to expect disaster just around the corner. Instead of leaning into goodness that comes their way, they become hypervigilant, always waiting for something to go wrong (p 298). Nüüd elan juba viimased kolm aastat põhimõttega, et täna olen õnnelik ning valin oma hoiakut, seltskonda, suhtumist, kogemust. Lori kirjutab ka sellest.
Ma saan täna enda kohta öelda, et ma olen protsessis ja Lori nimetab seda grieving the future that was cancelled. Minul on kurb väga mitme unistuse pärast, mis ei saa kunagi teoks. Ma ei ole enam 22-ne, kes võib kõike proovida ja kunagi hiljem hakata elama seda päris elu. Ma ei saa enam ajutisi asju oma ellu lubada, sest neil on kalduvus kesta liiga kaua. Nii nagu lastel ei ole proovilapsepõlve, nii on ka minu vanuses vaja kasutada iga päeva, sest tulevik on kohal ja nüüd ongi käes aeg, millesse me 22-lt neid tegemata asju lükkasime. Me ei tea, millal see aeg otsa saab ja uks kinni pannakse. Meil on ainult täna.
Selles raamatus on palju lauseid, mida ma alla joonisin, kuid selle asemel, et neid siia kirjutada, ma jätan lugejale avastamisrõõmu. Aga raamatust annavad vihjeid need küsimused: https://lorigottlieb.com/wp-content/uploads/2019/02/MYSTTS-discussion-guide.pdf
ABOUT THE AUTHOR
Lori Gottlieb is a psychotherapist and New York Times bestselling author who writes the weekly Dear Therapist advice column for the Atlantic, where she is also a contributing editor. She also writes frequently for
the New York Times and has appeared on Today, Good Morning America, CBS This Morning, CNN, and NPR. She lives in Los Angeles. Learn more
at lorigottlieb.com