“Most trauma therapies address the mind through talk and the molecules of the mind with drugs. Both of these approaches can be of use. However, trauma is not, will not, and can never be fully healed until we also address the essential role played by the body. We must understand how the body is affected by trauma and its central position in healing its aftermath. Without this foundation, our attempts at mastering trauma will be limited and one-sided.
Trauma is a fact of life. It does not, however, have to be a life sentence.”
Peter Levine
Hea uudis on see, et mu kandidatuur kiideti heaks ja mind võeti vastu SOMAsse. Ja, kui nüüd keha kaasava teraapia teemal edasi rääkida, siis sel nädalal olen sügavale traumade tervendamise teemasse sukeldunud.
Ühelt poolt selle tõttu, et olen tegelenud oma tunnetega, mis on seoses viimase töökohaga ning sealt lahkumisega seotud ning teiselt poolt on mul mõned inimesed, kellele ma olen toeks ja keda nende teekonnal toetan. Õppimisega olevat nii, et kui õpilane on valmis, siis õpetaja tuleb ja järelikult olen valmis teada saama teooria ning praktika, kuidas sügavamalt traumadega tegeleda. Mida enam teada saan, seda enam tunnen, et kõikide probleemide algus on mingi trauma kusagil lapsepõlves. Trauma on kogu inimese süsteemile (keha, vaim, mõistus ja hing) alati kriis.
Ma olin juba mõnda aega murdnud pead, et ok, on trauma ja on põgene-võitle-tardu reaktsioon ja mõistusega sain aru, et kuidagi peab saama ju seda muuta. Aga ma ei osanud seda otsida. Aga läks nii, et ma läksin ise oma teraapiakooli grupiõe juurde, et rääkida minuga hiljuti juhtunust. Ma ei andnud raami ette, aga ütlesin, et olen suhteliselt avatud teraapiaks ka. Üleval oli viimases töökohas juhtunud ja üleüldse viimase kahe-kolme aasta töökohaga seotud sündmused. Sain aru, et olin oma emotsioonid täiesti maha keeranud ning tahtsin teada, et mida ma siis maha keerasin. Lubasin endal seal teraapiatoas tunda kõike ning sain koduseks ülesandeks pidada emotsioonipäevikut. See on selline teos, kus ei ole õigeid ega valesid lauseid, nendele lausetele ei tehta tsensuuri. Nad lihtsalt on, nii nagu nad on. Eesmärk on nad kehast välja saada, mõned karjuvad välja ja mõned peksavad välja, mõned tantsivad välja, mina kirjutan. No ja teraapiaga on nii, et kui protsess on avatud, siis selles protsessis kulgemine on huvitav teekond. Minul on nüüd vaja traumadega tegeleda, lapsepõlve teemad seoses emaga hüppasid välja, sain paar päeva tagasi aru, kuidas olin ema ja töökoha kuidagi ära sidunud, neid harutan nüüd lahti. Samal ajal tegelen teemaga, et kuhu siit edasi. Otsus on tegelikult tehtud ja ma loodan, et mind leiavad need inimesed, kes peavad mind leidma.
Selle nädala tähed minu taevas on:
Šamaan Durek: Spirit Hacking book
Gabor Mate: Dr. Gabor Maté Interview | The Tim Ferriss Show
Alice Miller: The Drama of the Gifted Child audiobook
Peter Levine: What about the Tiger?
Ja siin allpool on Peter Levine ligi 7-tunnine audioraamat trauma tervendamise teemal, see on inglise keeles, kuid väga hea informatsiooniga. Kõige olulisem sellest minu jaoks on teadmine, et traumad on tervendatavad ja sain enda jaoks ka ühe mudeli juurde, mida kasutada ning julgustust oma tunnetuse osas.
Mõistus võib unustada, aga keha peab arvet ja siis me nuputame, et miks mingi asi nii mõjutab ja miks me reageerime nii nagu me reageerime. Kunagi ei ole hilja luua omale õnnelik lapsepõlv. Head kuulamist!