Täna on 06. juuli ning ma olen kodus. Loen oma märkmeid, raamatuid ja natuke olen ka arvutis. Viimased päevad olen ka saanud ilusti magada, olen saanud hinge tõmmata ning elu üle mõelda, ka seda, et mida ma tegelikult edasi tahan oma eluga teha.
Mida ma siis tahan? Ja tuleb välja, et ma olen küpsenud nii kaugele, et ma tahan oma erapraksist sügisel full-time hakata tegema. Praegu olen teekonnal, et oma rahvusvaheline Euroopa Kehapsühhoteraapia Assotsiatsiooni (EABP) poolt akrediteeritud kehapsühhoterapeudina tegutsemise sertifikaat korda saada. Rohkem infot selle kohta, et mis see on ja mis nõuded sellele on, leiab SIIN. Siis ma tahan supervisiooni all praktiseerida mõnda aega ja koguda kogemust, sest nii oluline on, et kui võtad kliendi hingeliselt lahti, siis oskad ta pärast ka kokku tagasi panna. Terapeudil on väga suur vastutus, sest see on amet, kus ei tohi kahjustada. Mitte kõik terapeudid pole ühest puust tehtud. Siis ma tahan olla isikliku arengu coach, see on see inimene, kellega rääkida, kui töö juures kiilub kinni ning rõõm ja õnn on kuhugi kadunud. Ma saan olla see neutraalne inimene, kes kuulab, aitab vaadata teise nurga alt ja mõnikord ka küsida küsimusi, et miks mitte? aga miks? ja mis selle taga võib olla? mis sa arvad, millal sa seda esimest korda oma elus tundsid? kas sa usud, et sa saad hakkama? mis sind takistab?..
Ja siis ma tahan veel seda, et minul ja mu lähedastel oleks rahulik ja tore elada. Elu on lühike, ise oleme oma elu ja selle kvaliteedi eest vastutavad. Kuidas siis teha nii, et tõepoolest oleks tore elu – ja nii iga päev. Sest see, millest kõnelen teistele – hingeline heaolu, rõõmus elamine ning rahuolu elust – seda tahan igapäevaselt kogeda.
Yale Ülikooli kursus, millel ma eelmise aasta sügisel osalesin, The Science of Well-Being on siiani mul nagu tark mees taskus, sest kui kipub meelest ära minema, siis meenub Laurie Santose hääl, et kontrolli oma võrdluspunkte ning jälgi, kus on su fookus. See on oluline, sest kõik sõltub taustsüsteemist ning kuhu läheb fookus, see kasvab.
Nüüd? Nüüd on rahulik, olen kodus ja olen õnnelik oma viimaste otsustega. Sest mitte iga kaugelt hiilgav asi pole kuld, mitte iga võimalus pole hea tehing ja kui sa tunned, et miskit on mäda, siis tavaliselt ongi. Enese sisehäält tasub usaldada. Alati.
Plaanid on sellised, et 15.07 on online kohtumine Siegmariga ning 23.08 toimub kehapsühhoteraapia alumnidele Supervision Intensive. Edasi on mul veel plaane, aga neid ma siin praegu ei avalda. Iga asi omal ajal või natuke hiljem!